Meile on aastaid sisendatud, et noor inimene, selleks, et tast saaks tubli täiskasvanu, ei vaja midagi muud kui head enesehinnangut ja usku iseendasse. Selline kujutlus pärineb 20. sajandi psühholoogiast, mis kuulutas sõja pessimistlikule pärimusele inimese rikutusest. Moodsa psühholoogia rajaja Sigmund Freud oli veel veendunud, et inimene oma tsiviliseeritud käitumise kihi all varjab loomalikke tunge, mille tõrjumiseks on vaja rangeid institutsioone. Kuid ameerika psühholoogid Nathaniel Branden ja Carl Rogers astusid sammu edasi, rajades humanistliku psühholoogia, mis ütles, et iga inimlaps on loomupoolest hea, kes soovib vaid ennast arendada, et jõuda parima tulemuseni. Madal enesehinnang olevat vägivaldsuse ja elus läbikukkumise põhjus. Selleks, et lastes madala enesehinnangu kujunemist vältida, soovitati koolis halbadest hinnetest loobuda. Karistused ja kriitika alandavat enesehinnangut.

Tänu psühholoog Roy Baumeistrile avalikustati positiivse psühholoogia ekslikkus. Ta tõestas, et ühiskondlike ebakohtade eest pole vastutav madal enesehinnang. Vastupidi: paljud väga kõrge enesehinnanguga inimesed on agressiivsed. Baumeister leidis kaks positiivset korrelatsiooni, mis kaasnevad kõrge enesehinnanguga. Esiteks suurem rahuolu iseendaga ja teiseks suurem teotahe. Tahtmatult meenuvad Stalin ja Hitler, kelle puhul kõrge enesehinnanguga kaasnes ka suur teotahe.

Baumeister ja tema järgijad leidsid, et Nathaniel Branden’i ja Carl Rogers’i positiivse psühholoogia tagajärjel kasvas terve põlvkond eneseimetlejaid (nartsissiste). Saades ilma pingutamata häid hindeid, võib see olla väga hea tunne, kuid see on siiski tunne, mille aluseks pole tegelikud saavutused. Selliselt ülehinnatud noori, kes ei suuda midagi saavutada ega taluda, ootab ees pettumuste rohke elu. Nad ei kujutle ette, et puudulikud tulemused toovad kaasa karistusi.

Möödunud sajandi 50-ndatel aastatel pidas USA-s 10% teismelistest ennast erilisteks, 80-ndatel juba 80% (Generation Me, Jean Rwenge). Sõltumatult enesetundest pole nad midagi erilist, nad on noored, kellest on tehtud nartsissistid.

Selleks, et olla Branden’i ja Roger’si suhtes õiglased, tuleb siiski mainida, et rääkides enesehinnangust, ei pidanud nad silmas põhjendamatut enesehinnangut. Viimane sünnib siis, kui laisk arvab, et piisab heast enesetundest ja õhinast. Selleks, et asjad laabuksid ei piisa külluslikust enesearmastusest või kaaslaste kiitusest. Enese potentsiaali tõeliseks avanemiseks peab tegema kaua ja vahel ka väga rasket tööd. Sellel teel tuleb ette pingutusi ja pettumusi. See ei ole meeldiv jutt. Meelsamini kuulaksime: “Kui vaatad peeglisse, siis naerata ja maailm armastab sind.”

Üha enam inimesi mõistab, et romantiline jutt sellest, kui head inimesed me kõik oleme, on rumalus. Lastel tuleb ette põhjendamatuid agressioone, üksteise ja loomade vastast vägivalda, tahet purustada ja puhast egoismi, mida saadab igasuguse kannatlikkuse puudumine. Paljud nende nähtuste põhjustest on veel tundmatud ja ootavad ajufüsioloogia uuringuid. Samas on selge, et emotsionaalse intelligentsuse areng ei toimu vanemliku piiritõmbamiseta. Kui me ei valmista oma lastele praegu pettumusi, saavad nad palju suuremate pettumuste osaliseks hilisemas elus. Muidugi tahaksime me kõik teha vaid seda, mis tekitab meis õhinat ja naudingut. Kuid pikas perspektiivis tuleks vahetut tasu aeg-ajalt vältida.

Muidugi ei pea me oma vanemate vitsa ja külma duši juurde tagasi pöörduma. Kuid selge on ka see, et ilma piirideta, valu ja pettumusteta pole võimalik emotsionaalset küpsust saavutada. Terve ja põhjendatud enesehinnang nõuab pingutusi. Kes seda lapsepõlves ei õpi, ei suuda ka täiskasvanuna läbi “nutuoru” minna. Saagem siis täiskasvanuks ja tunnistagem, et iga tõepärane enesehinnang on arengu, pingutuste ja konkreetsete saavutuste tulemus. Juba muistne prohvet Jesaja hoiatas: „Mu rahvas! Kes teid kiidavad, need eksitavad teid ja rikuvad ära teie jalgealuse tee.“

* Märkmeid artiklist: http://www.geistundgegenwart.de/201…>